Maailma sees tagasi

Seni, kuni mina kodus kolisin ja muud möllasin, käis elu maailma sees omasoodu edasi. Nüüd ma siin tagasi ja seiklus jätkub.

Ehk siis tänane päev.

Kui ma oma värvid ja pintslid kapist välja kraamin, siis on tavaline, et lastest on ring ümber ja arvatakse vaimustusega, et nüüd saavad nemad pintseldada. Vanemad muideks arvavad tihtipeale sedasama. Mille üle ma natuke imestan - kui sageli sa isegi oma ühele lapsele oma kodus maalimist organiseerid? Vaibad ja heledad diivanid ju, kesse viitsib pärast koristada jne jne. Seda enam oleks nagu naiivne arvata, et masskasutusega kohas jagatakse 30-300-le lapsele värvid kätte ja korraldatakse 4 korda päevas 2-tunnine kunstitund, vahepealse vähem-kui-tunniajase koristusajaga. Aga noh, vaba maa, vabad arvamused. Minu asi on need vaid ümber lükata.

Ehk siis värvid välja ja armas väike tüdrukuke kõrval rõõmustab:
"Oi, me hakkame värvima!"
"Teie ei hakka, mina hakkan. Võid istuda sinna laua taha, ma tulen ja joonistan sulle pildi käe peale."
"Okei."
Natukese aja pärast on ta tagasi. "Aga kust ma maalimiseks pintsleid saan?"
Hmmm... 
"Sul polegi pintsleid vaja, minul on vaja ja mul on need olemas. Mine istu laua taha, ma kohe panen asjad valmis ja tulen."
"Okei."
Minuti pärast taas sama nägu ja sama hääleke: "A mul ei ole paberit, mille peale ma maalin?"
No kuule, kolmas kord, päriselt ve??? Või siis äkki ongi kõrvakuulmisega mingid probleemid? Igaks juhuks kordan sama jutu hääästi selgesti ja häääästi valjusti veel kord üle.
"Okei."
Saan oma asjad sätitud ja... laua taga istub kolm armsat väikest tüdrukut. Nagu koopiamasinast tulnud ja täpselt ühesugused riided seljas. Selgus, et tegu identsete kolmikutega, kes tegelikult kõik eraldi ja järgemööda mu jutul olid käinud.

Järgmise reisi alguses on jälle põhjust end veidralt tunda - mul kandik värvidega on üleüldse kadunud. Et mitte iga vaheaeg kappi pakkida, on mul neile oma peidukoht - madal aknalaud kõrge diivaniseljatoe taga, kuhu lapsed tavaliselt ei satu ja keegi ei märka. Sinna sai nad tund tagasi pandud, aga mida pole, seda pole. Tuustin läbi kõik võimalikud aknalauad, siis ka kapi ja üleüldse kogu ümbruse. Pole.
Üks jaapanlanna märkab mu nõutust: "Are you looking for something?"
"Yes, my painting stuff."
"Oh.... I think I put it there."
Mis selgus - kui tavaliselt üsna süüdimatult lagastatakse, siis vastupidiselt üks korralik kodanik idamaalt leidis peidukast kandiku värvide ja pintslitega ja tassis selle kohusetundlikult kohvikusse mustade nõude stand´i otsa. Kandiku värvide ja pintslitega! Nuta või naera. Hea, et see mu töövahenditega veel seal üleüldse alles oli ja mitte veel mõne abivalmis reisija poolt prügikasti sokutatud.

Viimane reis - laupäevase graafikuvahetusega tund tavapärasest hiljem ja ka kogu päeva viimane. Mis tähendab tavaliselt väga palju rahvast ja tunni võrra rohkem väsinumaid lapsi. Kes isegi ei jonni, vaid leiavad väsimuse väljendamiseks tavaliselt mingi muu väljundi. Näiteks arvas üks väike soome poiss, et ta on arvuti ja kommenteeris konstantselt oma tegevusi monotoonse häälega:
"Tietokone istuu. Tietokone seisoo. Tietokone....".
Hiljem ta ilmselt tüdines täpsustustest ja korrutas ainult robotihäälega: "Tietokone. Tietokone. Tietokone. Tie..."
Kaks tundi järjest. 
Mul see kumiseb peas ilmselt veel kaks päeva järjest. 

Kompenseerimaks väsinud lapsi on neil laupäevastel viimastel mingi kummalise loogika järgi tavaliselt ülimalt lahedad ja eluterved vanemad.
"Kuulge, kas teil muumi-multikaid ka on?" uurib üks mõmmikaru välimusega pea kahemeetrine issi, endal alla-aastane beebi vankriga kõrval.
"Ei ole kahjuks. Hirmsasti tahaks muumisid vaadata, jah?" viskan omastarust nalja.
"Vaataks jah hea meelega, muumid on toredad," on mehel täitsa tõsine mure.
Tegelikult pole midagi imestada - ka üks briti teadlaste poolt tehtud uurimus näitas, et teletupsude kõige suurem ja tänuväärsem vaatajaskond koosneb keskealistest ärimeestest. Lihtne ja selge stoori, mõtlema ei pea ja kõike korratakse kaks korda üle.

Teine issi tuleb uurima, kas tema ka koos tütrega oma põsele mingi pildi saaks.
"Kas te mu naist oskate joonistada?"
"Printsessi? Loomulikult," lõõbin kaasa.
Siis ilmub kohale ka naine.
"Tead, ma tahtsin sinu pilti, aga ta ei oska konnasid joonistada."
Ja itsitavad mõlemad.
"Ja ma jälle mõtlesin, et laseks sinu joonistada, aga Shrekki ta ka vist ei oska," annab naine täie rauaga vastu.
Ja itsitavad jälle.
"Aga mulle ehk mingi lill," arvab naine.
"Jah, sinu lill, kaktus," pakub mees. "A mis, kaktus ju ka õitseb. Üks kord aastas. Nagu sinagi."
Ja jälle mõlemad kõkutavad naerda.
My kind of people, mõnus on nendega.

Reisi lõpus ilmub mõmmi-issi jälle silmapiiri.
"Suur aitähh teile, me esimest korda lapsega reisisime ja siin oli nii tore."
Päriselt??? Reaalsuses sa ju tegelikult istusid hilisõhtul kaks tundi, pooleaastane imik süles, maailma ühes lärmakaimas kohas, kus möllasid arutult poolsada üleväsinud last ja ei saanud isegi oma muumimultikat.
Aga vot...

Süda läheb soojaks. See maailma kohati kõige hullumeelsem koht siin kogu nende inimestega on ühtlasi ka maailma toredaim.

See on minu viimane kaksnädal siin.

Ja oh Tietokone, kuidas ma kõigest sellest hakkan puudust tundma!