Fantoomlapsed

„Fantoomlapsed“ on tegelikult minu enda välja mõeldud nimetus kirjeldamaks neid kummalisi tegelasi, kes tuima järjekindlusega ikka ja jälle kuidagi maailma sisse sattusid.

Ega neid muudmoodi nimetada ei saakski, sest ilmuvad nad kohale ei-tea-millal ja ei-tea-kust ning absoluutselt kindlasti ei-tea-kellega. Üks hetk nad lihtsalt on olemas. Üksi. Väikesed või veel väiksemad. Ja mõnikord ka veel väiksemast veel väiksemad, kelle omaette toimetamist ilma ema-isa konstantse kõrvalviibimiseta hästi nagu ettegi ei kujuta. Seda enam, et tegu on ju siiski üle mere ühest riigist teise sõitva laevaga.

Aga vot. Ronivad ja turnivad nad ja mitte ükski emaks või isaks eeldatav täiskasvanu ei tõuse ega torma neid kuskilt lae alt maha võtma (no ma siis mõnikord võtsin). Sest see pole nende laps. Nad koperdavad ja kukuvad, saavad haiget ja nutavad – ja mitte ükski inimene ei tõuse ega lähe lohutama (no ma siis mõnikord lohutasin). Sest see pole nende laps. Või siis korraldavad nood mingeid arusaamatuid lahkarvamusi või kaklusi teiste lastega – sest fantoomlapsed käituvad reeglina ümbritseva maailma suhtes üsna agressiivselt (see ilmselt ongi nende üleüldse ellujäämise aluseks) – ja jälle keegi ei lähe neid lahkarvamusi ja kaklusi klaarima (no ja ma siis muidugi mõnikord tegelesin sellega ka). Sest see pole nende laps.

A kelle oma ta siis on?

Seda tavaliselt ei saagi teada, sest kuipalju ma ka ei pingutanud märkamaks fantoomlapse „oma“ täiskasvanu väljailmumist, ei õnnestunud see mul kunagi. Sest samamoodi, nagu ilmudeski, on nad mingi aeg reisi lõpupoole veel rohkem kindlasti ei-tea-kellega (või ehk hullemal juhul ka ehk ilma kellegita) lihtsalt üks hetk minema haihtunud.

Ja neid oli ikka üksjagu, rohkem, kui arvata oskaks, ja kaugelt rohkem, kui näha tahaks. Ma jutustan teile kolmest.

Üsna reisi alguses ilmub kohale väike armas poiss, veidi kriimuline ja plekiline, vanuselt nii umbes 3 või tiba allapoole. Ja tal tihedalt kannul poissi kullipilgus hoidev meie perenaine (on selline ametikoht laevas).

„Kuule, sa sellest poisist tead midagi, oled sa teda varem näinud? Kõõlus praegu üksi autoteki trepil ja siis hakkas siiapoole tulema.“

Vaatan põnni kriimulist nägu, suuri pruune silmi, uduselt meenuvad ka selle selliga seotult needsamad asjad, millest eespool juttu oli, siis märkan suvepäevitunud käsivarrel tuttavat maalingut.... ja tunnen, kuidas seest õõnsaks tõmbub.

„Olen näinud. Eelmisel reisil...“

„Kuule, ära hakka!!! Päriselt???“
„Päriselt jah.“....

A pruunisilmsel fantoompõnnil polnud suurte ehmatusest midagi, tema reis jätkus taaskord fantoomilapsele tüüpilisel moel ja lõppes ka, st. üks hetk oli ta lihtsalt jälle ära haihtunud.

Meil oli koolitus – aeg-ajalt neid ikka tuli ette. Tähendas see omakorda seda, et naasesin maailma sisse nats poole pealt. Ja kohe pöördus mu poole üks sellise moodsama vanaisa tüüpi härra – kuldkett, hele suvejope ja purjeking:
„Näh, tütreke, nüid on sellel lapsel küll üks vanem ka olemas. Ja vada, siin sinu üits euuro kah“, ja sirutab mulle mündi.
Ma täitsa kohe päriselt ei saa mitte midagi aru.... välja arvatud, et: „Kas te olete Hiiumaalt? Teil on nii armas aktsent.“
„Saaremaalt ikka“ naeratab härra vastu.
Aga ikkagi – mis vanem, mis euro???
„No sul, saaretüdrik, silt ju ukse pääl – sisse saab ainult vanemaga ja üits euro kah.“
Okei. Saare härra on vist kerged napsud teinud. Või siis... meenub klotsidest kokkupandud püramiid nö. ukse ees, mille olin lihtsalt jalaga kõrvale lükanud. Lähen uurin asja ja ennäe – püramiidil teisel pool ripub lapsekäega kribatud silt „SISSEPÄÄS KOOS VANEMAGA, MAKSAB: 1.- EURO“. Saadan sildi prügikasti, klaarin olukorra ja hakkan süüdlast otsima. Töllaka itsitamise peale ma ta tabangi – minupikkune teismeline tegelane, kes parasjagu juba uut silti meisterdab. Üritan temaga jutu peale saada, aga ta ei ole eriti kontaktialdis ja seda mitte keelebarjääri tõttu – sest oma silte maalib ta eesti keeles. Edasine reis möödub siis nii, et tema muudkui itsitab niimoodi natuke horrorfilmi moodi ja meisterdab uusi kummalisi silte ja mina muudkui rebin neid tükkideks ja üritan talle tulutult tema tegevuse mõttetust ka sõnaliselt selgeks teha. Ma arvan, et ta oli natuke selline häiritud tegelane (sõnast „häire“, vihjega vaimsele). Ei pea mainima, et see oli üks sürrimaid reise üleüldse. Oma täiskasvanuid tal märgata polnud ja fantoomlapsele omaselt haihtus enne reisi lõppu temagi kuhugile teadmatusse.

Jalgupidi pallimeres on koha sisse võtnud mõni arusaamatust rahvusest varatiinekas, kelle jauramine ja töllakuste tegemine nii väiksemaid kui ka mind üha rohkem häirima hakkab. Paar korda kõikides minu poolt vallatavates hulgalistes keeltes pöördumine tolku ei anna, järjekindlalt tehakse tursanägu pähe. Seega järjekordse juba ohtliku trambeldamise peale teen asja selgeks oma resoluutses emakeeles ja istutan tegelased juba ilma tseremoonitsemata kättpidi multika ette rahunema. Altkulmu pilgud reedavad mõtteid, mida nad parasjagu minust mõtlevad, kui ma oma toimetusi edasi teen, aga mõne aja pärast ligineb üks neist ettevaatlikult ja juba tunduvalt sõbralikuma moega. Selgub, et noorhärra siiski vene keeles suhtleb ja hakkab rääkima.

„Tead, ma tegelikult ei ole selline.“

„Milline?“

„Noh... ei tee pahandust.“

„Okei. Ainult mulle siin nüüd otsustasid teha?“

„Ei.. tegelikult... või noh... Ma arvan, et lihtsalt sellepärast, et ma olen vihane ja kurb ja siis nagu tahaks ise ka paha olla.“

„Okei. See kõlab tegelikult üsna loogiliselt. Tahad sa sellest rääkida? Mul on aega.“

„Eks vist jah, mul tegelikult ei olegi väga kellegiga rääkida... Noh, mu ema on venelane, aga isa austraallane ja elab Uus-Meremaal... see tähendab, et me kõik elasime Uus-Meremaal, aga nüüd läksid ema ja isa lahku ja me kolisime alguses natuke teise kohta Uus-Meremaal, aga ema ei tulnud seal toime ja nüüd me kolime vanaema juurde Valgasse... aga mul oli seal kool ja sõbrad... see teeb mind vihaseks. Aga kurb olen sellepärast, et peale seda, kui ära kolisime, pole ma oma isa üldse enam näinud ja ta ei taha minuga isegi enam rääkidagi. Skaibis teda pole ja telefoni ei võta...“

Tunnen, kuidas kurgus kriipima hakkab. Vastikud värdjad täiskasvanud.

„Äkki on tal praegu lihtsalt kiire või pingelisem periood tööl või muude asjadega? Täiskasvanutel on vahel nii...“

No see oli küll nüüd üks üsna hale katse ja kohe saan sellele ka kinnituse, kui poiss mulle tuka alt põlgliku muige heidab.

„Tead ma võib-olla ei ole veel päris suur ja värki, aga loll ma ka pole.“

Neelatan. Kes teab, see teab seda, et mulle on see teema tegelikult hellem, kui ma seda välja paista lasen.

„Aga tegelikult on Valgas ka täitsa tore. Päriselt ka!“

No veel rohkem päriselt oleks võinud selle praegu muidugi ütlemata jätta. Või vähemalt midagi mitte nii ajuvaba suust välja ajada.

„Jajah, muidugi... Aga ma siis lähen nüüd.“

Ja nii ta läkski. Ta jääb mulle eluks ajaks meelde. Ja mina talle ilmselt ka – selle rumala tädina, kes väitis, et Valgas on tore.