Keeltest

Võiks ju arvata, et siin sellise rahvaste ja rahvuste paabeli seas ilma mitmete keelte valdamiseta nagu hakkama ei saakski – tegelikult hädapärast saab küll ja saadaksegi. Aga ma arvan, et siis pole see elu siin üldsegi nii huvitav, kui seda on minul.

Ma nimelt räägin vabalt nelja keelt, natuke vähem veel ühte ja veel natuke vähem veel ühte (ülikoolis õpitud juriidilise taustaga ladina keelt ma siinjuures ei arvesta, aga väga hea, et seda kunagi tuubitud sai, sest sealt pärineb põhi ka paljudele teistele keeltele, mis omakorda kergendab põhilise mõtte äratabamist ka sellises jutuvadinas, milles ise kaasa lüüa ei oska). Ja loomulikult sellise suurepärase keelepraktika võimaluse juures kasutan ma seda aktiivselt ja suhtlen hommikust õhtuni oma kõigis keeltes olenemata selle valdamise astmest ning üritan hoolega veel lisaks juurde kahmata, mis vähegi võimalik. Teine tore külg asja juures on see, et siis kooruvad inimeste tagant välja lood ja just see teeb kogu selle asja nii põrgulikult põnevaks. Kes ollakse, kuhu minnakse ja kust tullakse, mida on kuuldud-nähtud ja mis teoksil, mida arvatakse ja mõteldakse.

Nalja saab ka. Tavaliselt eeldatakse, et ma olen siis loogiliselt kas eestlane või soomlane ja ühega nendest kahest keeltest saab minuga ka siis jutule. Ega ma ei ütle ka midagi, itsitan omaette, kui maalimisjärjekorras näiteks vene keeles paaniliselt arutatakse, et kuidas ometi öelda soome keeles, et kassi tahan. Ja siis ehmatan esimese venekeelse tema poole tema puhtas emakeeles pöördumisega pooleks.
„Sa räägid vene keelt?? Mis keeli sa veel oskad?“ küsivad nad imestunult.
„Kõiki,“ tavatsen ma selle peale vastata.
Ja kui ma siis nende kuuldes olen juba erinevate inimestega kordamööda ja korraga vähemalt 4-s keeles jutustanud, siis nad seda vankumatult usuvad ka. Prantslased kiljusid vaimustusest, kui sekkusin nende vestlusesse lähiaja ilma teemadel nende oma emakeeles (3 aastat prantsuse keele õpinguid ülikoolis) ja hispaanlastele suutsin hädises inglise keeles esitatud küsimise peale juhatada teed laevast välja nende emakeeles (aasta hispaania keele õpinguid niisama hobi korras).

Mis on veel huvitav – absoluutselt kõik väikesed ja üleüldse rääkida oskavad idamaised pilusilmsed lapsed (ma jälle ei hakka igaks juhuks maade kaupa liigitama) suudavad end väljendada inglise keeles samavõrd, kui nad üleüldse rääkida oskavad. Samal ajal, kui nende vanemad tavaliselt üldse mitte. Ilmselt on sealne kontingent aru saanud, et oma keele ja kirjaga nad maailmas kuigi kaugele ei jõua ja noorem põlvkond saab nüüd inglise keelt juba koos emapiimaga.

Selle valdkonna ainuke probleem tekibki näiteks varatiinekatest lätlaste, leedukate, poolakate jmt. seltskondadega, kes reeglina peale oma emakeele ei saa aru ühestki muust keelest. Kas nad seda koolis tõesti ei õpi või siis on muidugi ka võimalus, et lihtsalt ei taha aru saada. Sest enamasti on mul vaja nende seltskondadega suhelda sellepärast, et tehakse töllakusi. Siis läheb sel puhul käiku pisut valjemas toonis minu emakeel koos kehakeelega, mis ei jäta ühtegi kakspidist arusaamist sellest, kuidas nüüd otsekohe käituma hakatakse ja mis saama hakkab, kui ei hakata.

Selle asja juures on olemas ka teine pool. Nimelt niipea, kui avastatakse, et ma sellest või teisest keelest aru saan, kiputakse loomulikult sodiks rääkima. Lapsed vadistavad rõõmuga oma elust ja tegemistest, mida on lihtne ja tore kuulata. Ma üritan vältida ise küsimuste esitamist – ühel sünnipäeval küsisin tulevasest koolist jutustavatelt lastelt niisama jutujätkuks, et kuhu kooli siis minnakse ja lapse ema süüdistas mind pärast isiklike ja eraeluliste andmete lastelt väljapressimises, andmekaitseseaduse rikkumises ja sajas surmapatus veel - seega olen selle teemaga ettevaatlik. Aga mõned jutud on ka sellised, mida kohe kuidagi kuulda ei tahaks. Ei tahaks ilmselt teada ka vanemad, et lapsed neid jutte räägivad, sest neis kajab täpselt täiskasvanute sõnavara, hääletoon ja intonatsioon.
Aga nad räägivad.
„Üürnikud sittusid korteri ilgelt ära ja me sõidame nüüd Eesti, et sellele värdjaga arved klaarida“.
„Aga onu Paulil on uus armuke. On üks loll lehm ja kullakaevaja, ainult tisse oskab välgutada.“
Ei hakka teid rohkemate näidetega śokeerima, vast andsid needki mu mõtte täpsemalt edasi.

Ei erine siinkohal ka täiskasvanud – leidnud paar tundi vaba aega ja minu näol keelest aru saava ja enamasti ainult nõustuvalt kaasanoogutava vestluskaaslase, puistavad nad tihtipeale välja kõik, mis hetkel südant piinama juhtub. Võõrale olla ju kergem muret kurta, seda enam, kui saab minna ja tõenäoliselt mitte kunagi elus seda inimest enam kohata. Kellel on mure naabriga, kellel ülemusega – lollid, nõmedad ja vastikud teised - kellel tervisehädad jne jne jne. Et muuhulgas siis nagu omamoodi psühholoog olen ka.
Kuigi üritan iga päev 8 tunni jooksul kuuldud infotulva endast läbi lasta sellesse suuremat süüvimata, on siiski ka ette tulnud õhtuid, kui luban endale, et homme teesklen üleüldse kurti ja tumma. Et seda lubadust siis igal uuel hommikul jällegi murda, sest vastasel juhul poleks ju elu siin üldsegi nii põnev, kui seda on minul.