Maailm
on ikka üks imetlus- ja imestusväärne koht, eriti kui ta sulle ise
nö. koju kätte tuleb.
Hommik.
Mind
ootasid mehed. Terve kamp mehi ja imeilusad. Tumedad, veidi kongus
ninadega, kotkapilkudega. Väga muukeelsed. Paraku stereotüüpselt
mõeldes ka väga nende moodi, kes mõnikord endid ja teisi
pommivööga tükkideks lennutavad (andke nüüd andeks kõik need,
kes seda mitte ei tee).
"Do
you have paper for drawing?" küsis üks nõudlikult. Iiiiiks.
What and why you want to draw?? - piiksus mõttes minuke, kes mitmeid
päevi on saanud koolitusi ja õpetusi kõikide koledate asjade
kohta, mis merel ja laia inimringi sees juhtuda võivad. Okei, said
oma paberid ja pliiatsid. Siis tõid välja Tallinna kaardi ja
küsisid juhised minekuks "to the modern districk of Kalamaja".
Ei ütle!! - piuksus stereotüüpne minuke mõttes edasi.
Ja
siis läks arusaamatuks. Kamp imeilusaid tumedat verd mehi istus
põrandale maha ja hakkas joonistama. Häirimatult, süvenenult ja
poolteist tundi järjest. Tõsiselt ja vaid harva omavahel mõningaid
väga muukeelseid väljendeid vahetades. Istusid nad põrandal
rätsepistes, aga üks jalg teise peal (mingi joogapoos on vist ka
selline). Ja kõik nad olid muideks vasakukäelised. Valmisid...
mitte niisama joonistused-pildid, vaid sõna otseses mõttes
kunstiteosed. Värvilised ja mustvalged, mered ja maastikud, loodus,
loomad ja lilled. Siis korjati niisama vaikides asjad kokku ja mindi
- ilmselt siis Kalamajja. Kuhi pilte jäi lauale. Ma võtan need koju
kaasa.
Lõuna
Ema
ja tütreke-lilleke nii umbes vanuses 8 aastat. Lilleke oli üleni
roosas, pitsis-satsis, igati kena, nunnu ja armas ja korraliku
käitumisega. Ja siis lõi vist kuskil miski asi viltu ja
edaspidiselt lille põhimõtteliselt poolteist tundi karjus, kiunus,
sõimas, viskas silda ja peksis ema. Sõna otseses mõttes läks
käte, jalgade ja küüntega korduvalt kallale. Näha oli, et see on
neil üsna tavapärane või siis väga sageli ettetulev olukord -
alistuva ilmega ema lasi märatseval koolipoolikul huilata ja püüdis
end abitult kuidagi kaitsta. Ülejäänud rahvas siis... no nad väga
ei teadnud, mida ette võtta. Ja ausalt öeldes mina ka mitte -
vajadust pole kunagi olnud, sestap ka varasemad praktilised kogemused
mul Jo Frosti pärusmaale kuuluvate teemade osas lihtsalt puuduvad.
Kutsuks turva? Et tule appi, 8-aastane peksab oma ema...
Õhtu.
Tühja
laeva on maha jäänud väikese lapse jope, väikese lapse tossud ja
kott väikesele lapsele vajaliku kraamiga. Kudamoodi ja mis
asjaoludel see väike laps ise paljalt, paljajalu ja ilma varustuseta
minema viidi, see jäigi selgusetuks.