Kurjad

"Suu kiinni, seuraavalla kerralla saat turpaan, ma vannon sen!!” kõlab kuri naisehääl, kui alles trepist üles tulen. Eestikeelses vabatõlkes siis umbes et suu kinni, järgmine kord saad lõuga. No tere hommikust sulle ka. Kohapeal tundub nagu kõik rahulik olevat, mõned lapsed, mõnd täiskasvanud. Lähen toon alt oma vajalikud võtmed, tagasi tulles ehmatab mind naisterahvas, kes diivanil istudes surub hoolega vastu otsaesist midagi, mis tunduvad olevat käterätti mässitud jääkuubikud. Jestas, millest ma vahepeal ilma olen jäänud? Kas jõudiski too seuraava kerta vahepeal kätte??

"Saan ma teid kuidagi aidata?"

Selgub, et ta oli infoletist midagi küsinud ja ümber pöörates kolatanud peaga otse keset põrandat seisvat posti (no on meil jah seal üks post) nii, et pilt olla korra taskus ära käinud.

Samas kostub juba kuuldud ähvardus selja tagant uuesti. Hääle järgi tuvastan tigeda olemisega soome mamma, nii umbes 150 kilo kaaluva. Ta pöördub nii oma lapse poole ja arvestades sama väljendi kordumist veel mitmeid kordi, tundub see nende normaalne suhtlusviis olevat.

Samal ajal hulbib lainetes mööda suur valge kummut.

Mu päev alles algab...