Kuidas minust valevorst sai

Mõnikord lihtsalt juhtub nii. Kogemata. Olude sunnil. Palun vabandust.

Päeva esimene reis.

„Kas te lastele palle ei jagagi?“ kõlab nõudlik venekeelne küsimus.

„Eeee...milliseid palle?“

„Palle! Õhupalle! No neid pulga otsas.“

„Aaaa... ei, meie ei jaga.“

"Kuidas ei jaga?? Kõik jagavad! Ja nüüd siis selline suur ja võimas firma nagu SuperStar äkki ei jaga...“

SuperStar on muidugi küll ainult laeva nimi, aga naisterahvas seisab mu vastas, käed puusas ja koletige nägu peas – kes olen mina, et seda siinkohal täpsustama hakkaks.

„Ja nagu kunagi pole jaganud ka vä??“

Okei, sa lihtsalt tahad kakelda. A mina ei viitsi, mul on veel pikk päev koos teiste sinusugustega ees. Ja nii sünnibki päeva esimene vale:

„Oleme, aga need läksid laste käes enamasti ruttu pauguga katki ja väiksemad lapsed ehmatasid. Aga kui te järgmine kord sõidate, siis ehk on.“

Kuna ka ta enda laps on nö. väike, siis see on tädi jaoks ilmselt loogiline põhjendus. Ja sõita ta tundub et kavatseb ka veel, seega kaklus jääb ära ja rahu saabub maa peale.

Päeva viimane reis.

Minu paberite järgi on pardal kaks alla 200 lapse, aga kuna minu paberid on paaripäevataguse seisuga, siis on neid tõenäoliselt kogunenud veelgi rohkem. Mis on tõesti ka meie jaoks palju – suur reis, nagu me siin neid rahvarohkeimaid nimetame. Enam ei ole tõesti ruumi ei istuda ega ka mitte astuda. Üks emme torkab rahvamassis eriti mornina silma. Kui siis üks põnn kastiautoga tal veel kogemata üle varba vurab, siis lendab kork pauguga pealt nagu śampanjapudelil:

„Kuidas see on võimalik, et teil nii väike ja hädine lastenurk on?? Ise muudkui reklaamite, et lapsed-tasuta-kaasa-lapsed-tasuta-kaasa, aga panna pole neid kuskile. No vaadake, mis siin toimub!! On see normaalne, et kõik siin niimoodi üksteise otsas on?! Kindlasti on vaja vähemalt kaks korda nii suurt – te saate sellest ise ka ju aru!“

Tegelikult on lasteala ikka täitsa suur lahmakas ja muidugi on laevas neid kohti küll ja veel, kus mujal ka mõnusalt aega veeta, ka koos lastega. Enamgi - olen mõtelnud, et mina reisijana - kui ma just kogu laevas üks ja ainuke reisija ei oleks - hoiaksin sellest kohast hoolega eemale ja usun täitsa, et minu lapsed ka. Ja kui ta nii väike ja hädine on – ehk sa siis proovid näiteks seda peale reisi ise koristada? Ütlen ette, et laevalt maha sa sel juhul selle tunniajase seisuaja jooksul ei jõuaks ja loksuks järgmise reisi ka kaasa - koristab seda peale igat reisi vähemalt 2 inimest. Aga jällegi, kes olen mina ja kakelda ka enam ei viitsi – mul on pikk päev koos teiste sinusugustega selja taga - ja saan aru. Ja nii sünnib päeva teine vale:

„Jah, kohati on asi suvel päris hull, oleme mõtelnud küll ja ehk järgmiseks suveks isegi saab.“

Tädi puhiseb oma nina alla veel midagi, aga suurem pinge on maas ja mõne aja pärast tuleb isegi naeratus.

Ehk siis, kallid kolleegid ja reederid-suurte-otsuste-tegijad: järgmiseks suveks paluks pallid ja pool laeva lastealaks, sest üks väike valevorst siin lubas klientidele nii.