Vahelduseks
sadadele ühekorra ka ainult kaks last - ilusasti täis maalitud,
istume põrandal, vaatame multikat ja lobiseme niisama. Ja siis
selgub, et vahepeal on ilmunud kolmas - väike jaapani tüdruk -
leidnud laualt värvid, mida ma muidu masside eest nii hoolega
peidan, loomulikult arvanud, et need on vesivärvid ja ainult tema
jaoks sinna valmis pandud.
Issand,
see oli nagu massimõrv!!!
Värvikarp
servani vett täis, pooled värvid ära lahustunud ja voolavad üle
serva, kandik ja pool lauda lainetab. Jaapani ema ja jaapani vanaema
istuvad sealsamas ja kiidavad kogu asjale takka.
Lugesin
kümneni ja siis veel kümneni ja siis veel kümneni ja siis vist
veel... näoilmest vist said aru, et nüüd on midagi väga valesti
ja vajusid murust madalamaks.
Ülejäänud
aja elustasin ja tohterdasin oma värvikarpi, endal kahjupisar
silmanurgas. Minu oma! Minu pärisosa!
Kellegil
ei lase liiga teha!
Mis
omakorda tähendab vist seda, et tagumine aeg on koju minna.
No comments:
Post a Comment