Kisa ja lärm, helid ja hääled

Minult küsitakse tihti, et kuidas sa ometi saad selle kisa sees päevad läbi olla. Kisa on tõesti ja mitte vähe - on lapsed, on vanemad, on õhuhoki (te kujutate selle kilksumist ette ju küll, korrutage see nüüd 8 tunniga ka), on ergutuskisa ja hõiskamine õhuhoki ja muude automaatide juures, on telekas, on nutmine, naermine, rääkimine, karjumine...

Aga saan küll ja täitsa ilma probleemideta. Mul on nimelt selleks omad süsteemid. Siin. Kodus olen endiselt normaalne palun-ära-karju!-inimene, kui isegi tüdrukute jutuvada liiga hoo sisse võtab.

Nimelt hakkab kuulmine koostöös teadvusega eristama antud situatsioonis olulist ebaolulisest. Ehk siis seega ei tee ma tõepoolest märkama nö. tavalist lärmi, samas äratavad tähelepanu hoopis teised, tihtipeale üldisest foonist tükk maad vaiksemad hääled. Pallimere pallide tavalisest valjem sahin – järelikult keegi vehib seal sees aktiivselt jalgadega. Teatud kõlaga laksud – järelikult keegi viskab palli kellegile jõuga otsaette. Teatud kõlaga jalgade padin – järelikult keegi beebi jookseb mööda pallimere äärt. Üldiselt sellised helid, millest on ettenägelikkuse kordunud kogemuse põhjal midagi halba oodata ja panevad reageerima, et vältida veelgi suuremat lärmi. Jalgadevehkimine tähendab tavaliselt seda, et keegi saab pihta või lihtsalt pallid lendavad mööda põrandat laiali ja ma ei viitsi nii palju koristada. Jõuga pihta loopimine – kellegil on kohevarsti sinikas, sest nendega südamest visatuna pihta saada on väga valus. Beebi astub tavaliselt mõne sammu pärast äärest mööda ja sajab käkaskaela alla. Samas ei märka ma hästi lapse nuttu või jonnimist, sest teadvus on sisse kodeerinud, et sellega tegelevad vanemad. Samuti nagu ka mõnda suht ette-ennustatavat mürtsu – sest lapsed on oma vanemate vastutusel.

Või siis võib loomulikult olla ka see variant, et mingit süsteemi pole olemas, tegelikult olengi juba ametlikult kurdiks karjutud, sest iga soome laps, kelle maalingu lõpetan (ja te kujutate ette, kui lähedal ta seega mulle on), tavatseb röögata mulle otse kuulmekilesse: „ÄITIIIIII!!! TUUU KATTOMAAAAN!!!“

Aga ükspäev tungis mu maailma hoopis isevärki heli.

„Tere, vabandage, aga teil on siin pomm,“ tervitas mind üks armas roosas kleidis lilleke, nii umbes aastat 5 vana.

Say what???

Sa, kallis lapsuke teeksid praegu, vabandust, püksid täis, kui näeksid, mis siin sellise üllitise peale nüüd ametlikult saama peaks hakkama. Sestap uurin enne natuke asja: „Miks sa nii arvad?“

„Sest teil piiksub siin midagi.“

Kuulan ja tükk aega nagu polegi midagi, aga siis tuleb piiksumine kuuldele. Piisavalt vaikselt, et mitte segada, aga kui juba märgatud-kuuldud, siis piisavalt valjusti, et täiesti üle serva ajada. Nagu tilkuv kraan. Natuke potsatajakõrvadega ringiluusimist ja pahandusetekitaja on käes: jäätisemasin rendipinnal, uues Yo! Külmutatud Jogurt´i kohvikus. Terve kuuma suve on see loogikavastaselt võredega kaetult kinni olnud, nüüd pea sügises päeval vahepeal toimetati ja siis kaoti jälle. Ja nüüd see asi seal luku taga piiksub. Lakkamatult. Hulluksajavalt. Juba hakkavad ka esimesed täiskasvanud inimesed närviliseks minema. Uurin veel asja – polevat võimalik midagi teha, asi on mingil läbipesureźiimil, mida katkestada ei tohi.

Nii ta siis piiksub veel mitu reisi, mina muudkui kuulan reisijate kaebusi, vabandan ette ja taha, üritan ise kuidagi mõistuse juurde jääda ja samas saan muidu nii ilusa roosa kohviku peale üha kurjemaks.

Järgmisel päeval seisab mu ees ähvardava olemisega silmnähtavalt ärritunud üks issi – pea 2 meetrit pikk ja teist samapalju lai. Saan aru, et vabandusega me-ei-saa-midagi-teha pole mõtet siin isegi mitte üritada. Tõstan pool laeva kõrvade peale, leidub võti ja on ka nupp, millest piiksumine lõpetada... ainult, et lõpetab ta selle ainult 10 minutiks, siis hakkab piiksumine uuesti ja on vaja uuesti nuppu vajutada. Nii ma siis vajutan, iga 10 minuti pärast 2 järgmist päeva järjest ja urisen igaühe peale, kes tahab minult võtit ära võtta. Kuniks siis ükspäev ilmuvad asjaosalised tagasi ja nõiuvad piiksumise ära. Paar järgmist päeva lähevad rahus ja vaikuses ja siis on Yo!-inimesed tagasi ja piiksumine ka tagasi.

„Jäätisekohvik jälle, raisk!! Tehku see asi lahti või pangu kinni, aga mul on, kurat, kõrini teiste pärast sõimata saada,“ selline oli mu sõnum, ehk küll veidi viisakamas sõnastuses.

Ja ennäe, lahti nad lõpuks tegidki - täna, suve lõpus, kogu päeva ja tegelikult ka vist kogu suve absoluutselt kõige rahvavaesema reisi ajal. Ühe reisi ajal. Järgmistel oli võre taas ees. Väiksem topsik jäätist maksab 4.50 ja suurem 7.90, hinna sees 2 lisandit peale, veel saab lisandeid juurde olenevalt lisandist igat 50 või 90 lisasendi eest. Ma pole nendega peale piiksuaktsiooni veel väga soovinud sõbraks saada, aga teie kindlasti saate, eriti kui tulete paljude lastega ja rahakott puuga seljas.