Must on uus must

Viimasel reisil tuvastan, et töökoht on kuskile mujale paigutunud ja kohapeal möllavad, möirgavad ja laamendavad tumemustad tegelased. Ma ei kujuta ette, kust nii tumeda nahavärviga inimesed originaalis pärit võivad olla. Somaaliast? Kõik põhjamaine valgem rahvas istub nurgas ja hoiab oma lapsi hirmunult süles, et huilgavale suguharule mitte ette jääda.
Lõin kiirelt korra majja, tumemustad tassisid kambakesi mööbli koridoride pealt oma kohale tagasi ja võtsid paar tooni vaiksemaks. Veidi kummaline tunne oli küll, sest kokku neid oli vist igas vanuses ja igas värvitoonis tumepruunist tumemustani ca 35 tükki, silmavalged ja hambad ainult välkumas. Kogu selle seltskonna peale oli näha 5 samasugust tumemusta emmet, st. igaüks nendest lastest kutsus kedagi emmeks. Jumalikult ilusad naised muideks ja lapsed ise ka nagu ajakirjast. Hiljem selgus, et kui aeg-ajalt röögatada, siis said neist metslastest väga lahedad tegelased, võõpasin nende tumepruunid näod kõik ämblikmeesteks ja hellõukitideks ja möllasime koos korralikult. Ma olin hiiglama popp, külla kutsuti ka, ma igaks juhuks ei hakanud täpsustama, et kuhu siis. Vaieldamatult üks lõbusamaid reise seni, jättes siinjuures mainimata, et laev peale seda natuke keemilist puhastust vajaks ja mina ühte pitsi konjakit.