Nimedest

Nagu arvata võib, kuuleb siin kõikvõimalike rahvuste seas kõikvõimalikke nimesid.

Mõned tähelepanekud selles vallas.

Kõigepealt kõikvõimalike pilusilmsete nimed. Samamoodi nagu on äravahetamiseni sarnased nad ise, nii on ka nende nimedega ja muu rahva jaoks on nad liiga keerulised enivei. Seega on hästi loogiline, et nad on võtnud endale muukeelsele maailmale tuttavamad alias-nimed ja suht sagedane, et tutvustatakse end a la Kim-Yong-Tang-but-call-me-Jane. Kuna ka mu enda passinimi on paljudele teisekeelsetele hääldumatu, siis olen ma ise maailmas ringi rännates teinud sedasama ning täitsa mõistan selle teema sisu.

Soome kõige populaarsem poisinimi on Eliot. Või tuleb see sellest, et seda kuuleb kõige rohkem, kuna ilmselt kõik soome kasvatamatud poisid kannavad nime Eliot – igatahes pea igal reisil on keegi Eliot, kelle peale vanemad pidevalt röögivad. Ja et see röökimine lastekarja seast ikka selle õigeni jõuaks, siis oli kõigepealt vaja röökida „ELIOTTTT!!!!“

Eestlastel on teaduspärast levinud komme panna lastele hästi keerulisi välismaa nimesid. Või siis mitmeid nimesid. Või siis kuulsuste nimesid. Huvitav on see, et ka taolisenimelised kippusid enim pahandust tegema ja kõlasid seega kõige rohkem. Rikkardo! Kristella Lisanna Katariina! Kristiaano! (ma igaksjuhuks ei hakka siinkohal nende õiget kirjapilti välja nuputama – jumal teab, milline see veel olla võib). Kristiaano-kisamise-reisi ajal tekkis veider analoog telekast tuleva kommenteeritud jalkaülekandega mängust, kus üheks meeskonnaks on Portugali koondis.

Ja siis oli üks seltskond rumeenlasi või bulgaarlasi, kelle ühe lapse nime kirjapildist pole mul jällegi õrna aimugi, aga selle hääldus kõlas eestikeelsele lihtsalt Ime. Võibolla on see nimi sealkandis väga levinud, aga kuna Ime oli ka paras kraade ja õiendas temaga isa, siis tekkis Ime-kisamise-reisi ajal veider idee – ja vabandage nüüd väga mu rikutud mõtlemist - kusagil mängivast eesti keelde dubleeritud pornofilmist (kui selline asi üleüldse olemas peaks olema). Oma vabanduseks võin öelda, et arvestades tähenduslikku muigamist ka paljude teiste lähedalolevate (eriti meessoost) täiskasvanute poolt võib arvata, et midagi taolist tuli pähe ka neil.

Ühe reisi lõpust meenub täiesti priceless seik: ilmub äkki välja väga nagu anekdoodist maha hüpanud vene uusrikkurist issi, musklis ja jäme kuldkett ümber kaela ja röögatab üle laeva: "Figaro! Nu-ka bõstro sjuda!!!"

See oli hetk, kus tegin tõesti ebainimlikke pingutusi selleks, et vähegi tõsine ja asjalik välja näha.

Aga minu vaieldamatuteks kogu-suve-lemmikuteks said Lara, Lana, Laura ja Lilian. Nimed ka, aga kindlasti mängis siinkohal rolli ka see, kes neid nimesid kandsid. Nad on kõik õed – Lara ja Lana imeilusad veidi tõmmud tumedasilmsed identsed 8-aastased kaksikud, kes kindlasti teevad kunagi ilma modellimaailmas, ning lihtsalt väga ilusad 6-aastane Laura ja 4-aastane Lilian. Ja neil on ka 2-aastane vend Thomas. Kokku siis 5 last. Nad sõitsid perega päris mitu korda edasi-tagasi ja saime hästi sõpradeks. Nad ütlesid, et peavad mind endale koju kaasa võtma, sest Lara ja Lana joonistasid mulle alati ise paberile ette kümneid imelisi pilte – senitundmatud taimed ja loomad muinasjutumetsast – mida mina siis neile tundide viisi käte, jalgade, kaela ja põse peale maalisin. Nad ütlesid, et nende ema on muinasjutumetsas käinud ja neid asju seal näinud, minuarvates võis see ema väga vabalt sealt ka ise pärit olla – imearmas eesti päritolu naine jumalike juustega. Umbes nagu minul, kui ma nad pea pepuni kasvataks ja nende eest veidi paremini hoolt kannaks. Isa oli jällegi neil ilmselt originaalis kusagilt Türgi kandist – tõmmu ja kena alfaisane. Rohkem-kui-postkaardi-perekond ühesõnaga. Õed suhtlesid vabalt kolmes keeles ja kui tuli aeg minna, siis võtsid Lara ja Lana kumbki ühe õe käekõrvale, Thomas läks kärusse ja nii mindigi. Ühe ütlemise peale, ilma kisa ja mangumiseta. Viimane kord jäi Lilian ilma viimase soovitud pildita, ema ütles, et järgmine kord ja mul oli klomp kurgus, sest mina ju teadsin, et järgmist korda väga tõenäoliselt enam ei tule.

Ja lõpetuseks tänane südantsoojendav – armas eesti tüdruk Bianka. Ka minu noorima tütre, meie pere pesamuna, nimi on Bianka ja kuna eestlasest Biankasid just ülipalju ringi ei jookse, siis vestlesime tolle Bianka vanematega oma Biankadest pea terve reisi. Selle suve jooksul on see laev olnud mu teine kodu – pea niisama armas juba kui päriskodu – seega oli ühe Bianka sattumine siia just minu viimasel õhtul siin natuke nagu märgiline – armas siin sai veel kodusemaks ning ühtlasi tuletas meelde, et homme lähen ma oma päriskoju oma armsa Bianka juurde.