Kalevipojad

Et täna on reede õhtu, siis ei saa siin loomulikult üle ega ümber kalevipoegadest aka küprokitest aka eesti ehitajatest Soomes. Ja seda sõna otseses mõttes. Ja kui üle ega ümber ei saa, siis astume neile peale ja täiesti tõsiselt räägin praegu kusjuures. Esimene kord, kui see juhtus, kiljusin nii, et laev kajas. Mul oli kombeks oma kajutist selg ees välja lennata... ja siis on sul järsku jala all inimkeha. Hiljem selgus, et just minu kajuti ukse taga on väike nurgake, kus eriti mõnus end põrandale lapiti visata. Keha muideks ei viitsinud selle peale oimugi liigutada, vabandasin ette ja taha, aga tundus, et tema jaoks oli tegu täiesti normaalse asjaga, mida ikka aeg-ajalt ette tuleb.

Esimesed korrad ma olin ikka vapustatud. Reede õhtul viimased reisid sealt siia ja pühapäeva õhtul vastupidises suunas on koridorid kolmveerandi jagu kitsamad, sest kõik seinaääred on lamavaid noori mehi täis. Kümneid, võibolla isegi sadu. Põrandad on vaipkattega kaetud, ajab asja ära küll. Poola rekkameestel on tööandja poolt talongid, nad söövad kohvikus, magavad kajutites. Kalevipoegadel seda luksust pole, nad lihtsalt üritavad selle aja võimalikult passiivselt mööda saada, enamasti magavad või siis lihtsalt on, poolsurnud näod peas. Neid ei huvita keski ega miski, mis laevas toimub. Mõni saab ehk jalad alla siis, kui kuulutatakse, et alkomüük lõppeb 15 minuti pärast, ja tuigerdab hädiselt poe poole. Ja pühapäeviti on nad tavaliselt veel hullemas seisus, sest nädalavahetusel kodus on vaja ju sõpradega ka peod ära pidada.

„Nii ongi, harju ära“, itsitasid kogenumad kolleegid.

Eks pikapeale harjubki. Saad teada, et parasjagu on reede või pühapäev, astud neist üle või siis mõnikord ka peale ja ongi nii. Sundseisus, surmväsinud, põrandal nagu kilukarbis reas. Nagu sõjapõgenikud. Või pigem – orjad. Kes nad ju tegelikult ongi. Ja seda pilti siin korduvalt nähes ei imesta ma sugugi, et mõni neist aeg-ajalt üle parda hüppab või muudmoodi segi keerab, nagu seda mõnikord uudistest kuulda on. 

Teine asi on nö. eliitkalevipojad, kes oma pere ka suutnud teisele poole kaasa kolida. Või nad siis ise vähemalt arvavad, et on miskitpoolest ülemad, kui kõik ülejäänud rahvas. Nemad on seal, kus keeb elu ja paistavad silma erakordse tropp-lusega. Ma ei imesta, et nende maine nö. kodueestlaste seas on nii kehv, sest no nad ausalt teevad ise kõike, et see nii oleks. Ja jube paha tunne on ja piinlik, kui sul on palju igasugu muudest rahvustest väga toredaid ja väga viisakaid inimesi ümber, kes vaatavad, kuidas selle keskel pead sa puid ja maid jagama omas emakeeles oma kaasmaalasega, kes on otsustanud lihtsalt tropp olla.

Üks väga tüüpiline näide.

Hoolimata siltidest, et toiduga lastealale ei tulda, leian lajatatud täislastis kandiku põrandal keset kogu kõike. Keset lastemöllu loksub topsis kuum kohv ja rasvastest friikatest näpujälgi juba kõik kohad täis. Kalevipoeg ja ta pere istub põrandal, ringis ümber kandiku ja naudib oma einet. Kohvik on kõrval, seesama, kust ta oma söögid ostis.

Sekkun viisakalt.

„A seal pole vabu kohti.“

Kiire pilk tuvastab, et kolmandik laudu on tühjad.

„A kui me lähme sinna, siis lapsed on omapead, teie ju siin lapsi ei hoia“, ja näitab mulle vastavat silti seina peal.

Vot seda silti sa eksju näed, aga seda, mis toiduga keelab tulla ja sulle otsaette lajatas, seda onju ei näinud.

„Ei hoia, lapsed võtate kaasa, sööte ära ja siis tulete tagasi.“

„Eino täitsa ülbeks siin läinud, peab ikka Tallinkisse kirjutama.“

Kirjuta. Ilmselt saad ka vastuse – veel kord reeglid kirjalikult üle korratuna. Või siis on mul vaba voli taolistel juhtudel ka turvamehega koos asi kiirelt ära korraldada. Õiendamine jätkub, aga otsustan esialgu oma jõududega hakkama saada. Küsin lähedalasuvast lauast, kas nad on lõpetanud, koristan nende asjad ja viin kalevipoja kandiku otsustavalt sinna.

„Palun, ma leidsin teile vaba laua.“

Räusates kamandab ta oma perekonna söögile järgi, mina toimetan oma asju edasi.... ja järgmisel pööramisel istub kalevipoeg omal endisel kohal tagasi, friikatekauss diivani peal, näpib ise ja söödab möödatuiskavatele lastele, endal kirjeldamatult võidurõõmus nägu peas - noh, ja mida sa, plika, nüüd peale hakkad, võin ikka küll kõike, kui tahan ja sina siin ei piiksu!!

Turvamees jääb minust kutsumata, sest jube naljakas hakkab. Mida sa siukse suure titega ikka teed – no las siis saab oma tähetunni kätte, jumala pärast, ilmselt see ongi üks üle väga-väga pika aja. Kuni ta aga isalõvi kombel uhkelt ringi patseerib - sai ju nö. teenindavale personalile oma koha kätte näidatud - ja kogu muud rahvast ülevalt alla vaatab nagu kuuluks talle mitte ainult kogu see laev vaid ka veel kolmandik planeedist Maa, ei tea ta, mida tema oma laps mulle samal ajal jutustab. Ja jutustab tema nimelt seda, et issi oli Soomes tööl, aga talle ei makstud palka ja siis neid tõsteti korterist välja ja siis issi veel kakles kellegiga purjus peaga ja lasti üldse töölt lahti ja sellepärast sõidavadki Eestisse tagasi, vanaema juurde, ehk ta laseb enda juures elada, sest kodu neil ju enam pole ja raha ka üldse ei ole ja üleüldse ei tea, mis nüüd edasi saab.

Dot-komm.

Ja kolmas asi on eliitkalevipoegade naised, a las nad jäävad. Teame me ju kõik neid.

Aga siis ma mõtlen – alles meil oli laulupidu ja tantsupidu ja kõik oma Eesti üle nii uhked.

Aga mis maa see on, mis oma inimestega nii teeb?