Maalilaager merel

Juhuslikult läks siis nii, et veedan üle iga kahe nädala kaks nädalat Eesti-Soome laeval joonistades. Seda omal algatusel, kuna leidsin kapist värvid ja otsustasin kasutada maksimaalselt aega ja võimalust end proovile panna. Ma väga ei mäleta, et oleksin peale kooliaega üleüldse midagi väga joonistanud, aga kunagi ju ei tea, mida, millal ja mis olukorras veel kunagi elus vaja võib minna. Seega lihtsalt hakkasin kuskilt otsast pihta ja kaks nädalat järjest, iga päev ca kaheksa tundi. Ka järjest ja tavaliselt pika järjekorraga. Igal õhtul arvan, et olen kuulnud-näinud-teinud juba kõike, kuid iga uus päev toob uued üllatused ja uued väljakutsed. Tänane väljakutse oli näiteks joonistada ühele emale käe peale kass, kusjuures tahtis ta seda nii, et tal endal oleks mugav vaadata, mitte teistel. Seega - et mitte paikneda tal seljas ja joonistada üle õla, maalisin kassi enda poolt pea alaspidi. Polnudki nii keeruline, kui ma alguses arvasin.

Mõningad meeldejäävamad seigad selle kõige juures.

Algatuseks lapsevanemad – sellega on täitsa eriteema. Et siis saab lasta teha näomaalinguid käe peale (nagu nad siin seda nimetavad, klassikaliste näomaalingute tegemisest loobusin, kui nägin tulemust uuesti kojusõidul peale päevast linna peal kolamist), millist iganes hing ihaldab ja raha maksma ka ei pea. Tavaliselt on taolistel tegelastel näidised valikus ette anda ja laste meelelahutused enivei kallid, seega saan aru, kui nüüd sellist varianti kuuldes lähevad lapsevanema silmad punni, kõnevõime mõneks ajaks kaob ja aju täitsa teistpidi tööle hakkab. Ja siis hakkab tulema asju.

"Lase joonistada kalad, sa oled ju Kalade tähtkujus!!"
"Oh, tee tead see ying-yang'i märk!"
"Vaata, kuule, see karvane lind oleks lahe, sealt Star Wars'i filmist, ma'i mäleta ta nime praegu..."

See, et lapsel, kelle käe peale ma neid asju peaksin maalima, ei ole suurt aimu, misaasi see vanema poolt soovitu on, midamoodi välja näeb ja millist diibimat tähendust kannab, veel vähem on tal soovi just seda enda käe peale saada, see neid kuigivõrd ei morjenda. 

"Tahan punast autot ja et tal oleks roosad rattad."
Ja kohe tuleb kõrvalt ema protest: "Mis mõttes roosad rattad, ühelgi autol pole roosasid rattaid!"
"Ma võin küll joonistada roosade ratastega punase auto," pakun tagasihoidlikult.
"Mitte selles pole asi! Autol ei käi roosad rattad!"
"Aga ma TAHAN roosade ratastega!"
"Kui sa siin niisama lollitad, siis ei saa üldse. Tõuse püsti ja lähme minema!"

Ja kättpidi see emme oma lapse minema tariski, ei saanud too isegi autot ilma ratasteta.

Või vastupidi - emme ja issi toovad kahe vahel kohale vastupunniva lapse ja hoiavad ta kätt kinni, kuni pilt saab tehtud, sest nii on vanemate tahe. "Ähh, tasuta saab ju", ütlevad nad.

Ühel päeval läks nii: emme üksi tassis kohale juba väga vastumeelselt meelestatud suht imikueas tegelase ja nõudis talle südameid käe peale. „Talle vist ei meeldi, ehk pole siis vägisi vaja,“ julgesin röökivale, elu eest rapsivale ja silda viskavale titale pilku visates arvamust avaldada. „Pole midagi, talle tegelikult meeldib, talle on neid varemgi tehtud. Aita mind, hoia sa teda teiselt poolt kinni!“, ähkis higine ema.
Mina vä?? Nagu päriselt vä??? Varemgi – mitu inimest teda siis kinni on hoidnud??
Tõmbasin kähku titale pintsliga kaks kriipsu, mille peale röök läks veel valjemaks. Õnneks tuli selle peale ka emmel nats oidu pähe tagasi: „Okei, täna vist tõesti õnnestu, nii kahju...“.

„Palun joonista mulle kastiauto,“ ütles järgmine väike armas poiss.
„Mis kastiauto, sulle meeldib ju see mainkräfti lammas!! Sa oled ikka rumal küll, kui lased nüüd mingi kastiauto joonistada!“ sekkus kohe sõjakas emme kõrvalt.
Tead sa ise oled üks rumal mainkräfti lammas – piiksusin veel titasituatsioonist häirituna siis juba suht ebaviisakalt, aga vähemalt oma hetkearvamust ausalt sõnastades. Mõttes muidugi.

Lastega on vahvam ja kergem, kui neile sõna antakse. Enamasti õnneks antakse. Ja enamasti on neil ka üsna selge nägemus asjast olemas. Printsessid ja draakonid, lilled ja liblikad ja päikesed. Kalad ja laevad. Hobused ja üleüldse kõiksugu muud loomad-linnud. Põnevamal juhul siis ka liigilise täpsusega. Haikala, nahkhiir, delfiin, merikotkas, kajakas, öökull, merihobu ja merihobuke (see siis see pisike ujuv armas krevetimoodi olevus), gorilla (mitte lihtsalt ahv eksju), kakaduu (aga mitte papagoi), alligaator (aga mitte krokodill). Skorpion ja siil – neid on üllatusena siiani soovitud vaid üks kord. Lemmik siinjuures üks väike veel piiratud sõnavaraga soome poiss, kes ütles ainult: „Aasi“. Nagu ka minu soome sõnavara võib järsku osutuda piiratuks, mõtlesin paaniliselt: oli see eesel või polnud see eesel. Mu mõttelagedat nägu nähes selgitas poiss: „hevonen, seisoo.“ No selvä juttu, eesel see on. Teine tore tüdruk oli otsapidi seotud oma pere harrastuse koerte tõuaretusega ja tahtis koera sellist tõugu, millest ma polnud kuulnudki. Jutu käigus selgus, et see oli üks nendest taskukoerte liikidest, keda riidesse pannakse ja kaenlas kantakse. Õnneks oli ta nõus ka kuldse retriiveriga, mille väljanägemisega ma rohkem kursis olin. Teisel koeraarmastajal jooksis võimaluste rohkusest juhe raginal rulli: „Joonista mulle koer. Ei, hundikoer. Ei, tegelt hundikoera kutsikas. Ja emane!“
See, et emane, seda peab muidugi olema näost näha eksju??

Suurt kasu on sellest, kui oled näinud ära kõik multikad ja oled kursis kõige muu hetkel lastemaailmas lained löövaga ja tead neid tegelasi une pealt. Spiderman, Superman, Batman ja kõik muud man´id ohvkoors. Ninjakilpkonnad. Kõik muumid ja muumitaolised. Piknemäkviinid, hellõukitid, kõike värvi ja kuju angriböördsid (kusjuures mulle oli üllatus see, et lisaks kujule ja värvile on neil kõigil muideks ka oma nimed olemas), Elsa ja Anna (lumekuningannast). Viimasega seoses avastas üks koolipoolik, et vahva oleks lasta see joonistada hoopis jala peale ja põhimõttel monkey-see-monkey-do veetsin ma tol päeval edaspidised 1,5 tundi järjest ka kõigile teistele kümneid Elsasid sääre peale joonistades. Hätta olen siiani jäänud vaid tegelasega nimega Dusty, kelle hilisem guugliotsing identifitseeris kui oranzi värvi multikalennuki.

Tiinekate lemmikud on loomulikult luukered, ämblikud, ponid, noolega läbistatud südamed, ükssarvikud, mõni tahab näiteks coca-cola purki või siis lihtsalt „midagi cool´i“. Selleks puhuks on mul varuks muuhulgas öine New York´i skyline, kaasa arvatud Lady Liberty ja Hudson´i jõelt peegelduvad kõrghoonete tuled. Esimene tiinekas, kellele selle joonistasin, istus kuni reisi lõpuni paigal ja ainult imetles oma kätt. Ei erine ka täiskasvanud – nii mõnigi kord tuleb peale last järjekorda ka emme ja tahab häbelikult näiteks randmele liiliaõit või orhideed. Selle peale virutab silme ette mingi uue flashback-pildimälu, mis kuskilt järsku on mulle pähe juurde arenenud ja seal tekkinud kujutise järgi tuleb liiliaõis millimeetrise täpsusega tolmukateni välja. Sama asi võib samas ka vembu mängida – orhideed soovinud emme pidas ilmselgelt silmas ühte õit, mina aga olin just nats aega varem vaadanud kellegi facebook´i fotot oma arutult õitsevast orhideest-potilillest aknalaual ja just selle see emme oma randmele saigi. Koos poti ja aknalauaga.

Mõned laste selged ja põnevad soovid veel, mis on meelde jäänud. Näiteks sipelgate paraad – sai, esimesel sipelgal lipp ka uhkelt käes. Üks vene poiss, kes tahtis, et joonistaksin talle käe peale pastaka. Ja kohe järgi tema vend, kes soovis pintslit.
Üks soome poiss, kes jälle minu äkilise soome keele lühise peale joonistas ise paberile ette – kast täppidega. Paraku ei saanud ma sellest targemaks, arutasime ühe lähedalseisva issiga, kas võiks tegu olla mingit sorti seibi või kinnitusdetailiga. Selgus tuli siis, kui vaene laps oli end pea sodiks seletanud ja juba valmis loobuma – täppidega kast pidi kujutama täringut.
Tänane jaapani tüdruk, kelle sooviks oli "diamond ring".
Ja muidugi minu senine absoluutne lemmik – mõningate puuduvate hammastega vene rahvusest koolipoolik, kes susistas: „pilasoksssiskoi.“
Say what???
Issi tuli appi: „Pirozok s sosiskoi.“
„Daaa!“ rõõmustas koolipoolik.
„Patamusto eta maja ljubimaja eda“.
Okei. No mis passid, maali siis lapsele käe peale viineripirukas! Flashback hakkas tööle, laps sai käe peale Statoili hot dog´i (kui lihtsalt pirukas, siis kust sa tead, et see just viineripirukas on eksju) ja oli õnnelik.

Noh ja ühe päeva siis joonistasin terve päev kõigile olenemata vanusest, soost, rahvusest või nahavärvist põsele saksa lippe. Jalka MM-i võitsid, sellepärast.

Kõige selle juurde käivad muidugi rahva pidevad arutelud minu nö. akadeemilise kunstihariduse kohta ja vaidlused, et no pole võimalik, et pole. Tegelikult ka ei ole. Viimasel ajal ma väga vaielda ei viitsi ja ütlen, et no olen jah nats joonistamist õppinud. Siis on rahvas rahul. Väga ei valeta, nüüdseks juba ju olengi - siinsamas, kogu selle suve kokku 5,5 nädala jooksul - iga päev 8 tundi puhast praktikat. Ning olen hiiglama õnnelik, et selline võimalus mulle kogemata sülle kukkus. Sest täna ütles mulle üks naine (peale jälle teemaarendust, et ei, ma ausõna pole kunstikoolis käinud): „Teil on fantastiline looduslik anne, te peaksite seda veel edasi arendama. Te peaksite lasteraamatuid illustreerima!“ Kuna tal oli kolm imeilusat last ja ta ise meenutas mulle nii väga mu kallist sõbrannat, keda ma pole kaua-kaua näinud, siis mõtlen – ehk on tal õigus :-D.